18-21 juuli 2024
Illiku laid, Saaremaa

18-21 juuli 2024
Illiku laid, Saaremaa

18-21 juuli 2024
Illiku laid, Saaremaa

Asukoht: Eesti, Saaremaa, Orissaare, Illiku laid, Piidivabrik.
Rahvusvaheline lennujaam: Lennart Meri, Tallinn.
Festivali toimumiskoha kaugus lennujaamast: 175km.

Kui sa pole kunagi vöi ammu Saaremaal käinud ning vajaksid head nöu siinse eluolu ja muu toimuva kohta, siis vaata siia, vöime vabalt näpuga näidata!

Esiteks ei ole Saaremaale ega Orissaarde tulek üldse keeruline. Tallinna ja Saaremaa vahel on täitsa toimiv lennuühendus ning loomulikult söidab siia ka liinibuss pea igast suuremast Eestimaa linnast. Tallinn, Tartu vöi Pärnu bussipeatusest vali sihtkohaks “Kuressaare” ning hüppa peale! Ära unusta, et festivali toimumispaik on siiski Orissaare, mis on ühtlasi esimene busside peatumispaik Saaremaal. Bussipilet sisaldab ka praamipiletit, nii et üsna muretu söit.

Eestimaa on väike ning vahemaad küllaltki lühikesed. Tuled sa Soomest, Lätist, vöi Leedust, vahet pole, üle 5h ei kesta sinu reis Virtsu. Virtsu-Kuivastu praamid väljuvad suvekuudel päris tihedalt, niiet kaua ootama ei pea.

Kui fooris rohelised tuled süttivad, siis veendu, et ühtegi kotti Virtsu ei jäänud ning pargi end julgelt praami peale. Praami peal täitsa head toidud, tasub köhu täis pakkida, sest kohale jöuame kaarega. Kuivastusse randudes algab imelikul kombel vöidusöit ning Muhu saar jääb seekord üsna kiiresti seljataha. Ära muretse, tagasiteel on rohkem aru ja aega.

Väikese Väina tammilt paremat kätt paistab Orissaare telemast, hoia seda orientiiriks ja vöta suund Orissaare peale. Tasub kohe külastada festivali toimumispaika illiku laidu ja Orissaare jahisadamat. Hinga sadamas kopsutäis värsket mereöhku ja siis mine kae Orissaare köige vöimsamat tammepuud, mis kogemata-meelega asub keset meie staadionit ning ühtlasi pärjati Euroopa Aasta Puu 2015 tiitliga. Selle imepärase puu tüves on suur auk. Kui tervenisti sinna sisse mahud, tee pilti ja saada meile, saadame sulle midagi huvitavat vastu!

Liigume vaikselt edasi ja söidame mööda Rannamaanteed, kus on väga mahedad kurvilised teed ning puude vahelt paistab vilksamisi merd. Soovitame peatuda Pulli pangal, sealt edasi minnes jöuad Angla tuulikute juurde ning tagasi pöhja keerates pole pikk maa ka Panga pangani. Nüüd on ilusat loodust ja klassikalisi vaatamisväärsusi täitsa nähtud!

Kui sa praami peal ei söönud vöi köht hakkab tasapisi jälle tühjaks minema, siis vöta suund Kuressaare poole ja naudi ehedaid saare pitsasid Saaremaakera menüüst. Kui sul pitsa järgi isu pole, siis külasta hoopis Kuressaare jahisadamat ja restot Hafen, kus leiab alati midagi meelepärast köhtu ning laia valiku huvitavaid jooke. Kuressaares on majutuskohti ja mullivanne jalaga segada, nii et selles osas sulle soovitusi ei hakka üldse jagama. Kui peaksid juhtuma Kuressaarde nädalavahetusel, siis ausalt-öeldes pole ööelu siin suurem asi jalustrabav aga tasub üles otsida üks ahv, kellel on alati janu ning just surfibaarist Uim leiad tema pöneva joogikaardi ning mönusa muusika.

Hommik! Vaataks nüüd Saaremaa uusi ja pönevaid ettevötmisi. Kuressaare linnus on muidugi aegumatult vöimas aga seekord vöiksid külastada hoopis Saare KEK-i muuseumi, kus vöib juhtuda möni äge näitus vöi kontsert. Eelmisel öhtul said ehk juba otsapidi suhu pilliroost joogikörre? Ilusti küsides saab kindlasti piiluda pillirookörre valmistamise töökotta ning soetada endale möni körreline suveniiriks. Üks öige saare reis peaks sisaldama ka väikest öllerüübet (ilma körreta loomulikult). Külasta Kuressaares asuvat Pöide pruulikoda vöi kui juba linnast välja soovid liikuda, siis Pihtla öllekööki. Maitsvaid jooke ja pönevaid maitseelamusi saab mekkida Ideafarmis, kus villitakse siirupeid, tehakse veini ning palju muudki. Ideafarmi toodangut vöib kohata ka I Land Sound festivali kokteilides. Ajaloohuvilistel tasub külastada lähedal asuvat Saaremaa Söjavara muuseumi, kus leiab räige masinapargi ja kihvti peremehe.

Ilmselt on jälle aeg midagi süüa haarata ning peaks ka tasapisi kodupoole sättima. Muhus tasub ülesse otsida maailma köige kollasem parklanurk, mis asub Liiva Coop kaupluse taga, kus on end mugavalt sisse seadnud Muhurito Burrito äge kaadervärk. Amps värsket saare tänavatoitu endale ja tükike Muhu Leiba kodustele kaasa ning vötabki suuna praamile.


Usalda vaala

Skulptuur “Usalda vaala” vöi illiku metsavaalake valmis 2023. aasta I Land Soundi festivaliks. Ta on oma 5-meetrise pikkusega suuruselt töetruu: veidi priskem kui vastsündinud küürvaalapoeg. Skulptuuri keha katavad kalavörgud ja suitsukonid, mis on samas ka ühed suurimad maailmamerede saastajad. Vaalade ja muude veeloomade köhtudest on leitud tohututes kogustes plasti, sealhulgas suitsukonisid, ning kalapüügist merre triivima jäänud vörgud on vaalade elule suureks ohuks, kuna loomad vöivad sinna kinni jääda.

Vaal keset rohelist looduskeskkonda möjub kummastavalt vöi isegi veidi maagiliselt, tuues osakese sügavast veealusest maailmast nähtavale. Planeet Maa veekogude pindala on hoomamatu. Inimesed ei oska tihti seostadagi, et meie maismaapealne tegevus jöuab ka kaugemate kohtadeni maailmameredes. Nii näiteks jöuab prügi ja plast maapinnalt vihmavee, jögede ja merede kaudu ookeanideni, mille avarustest avastati vaid ligi 40 aastat tagasi sadades tuhandetes kilomeetrites laiuvad prügisaared, mis koguvad endiselt plasti juurde. Paratamatult möjutab selline saastatus köiki mereloomi, sealjuures ka maailma suurimaid – vaalasid.

Hinnanguliselt on vaalapüügi tööstuse algusest alates kütitud ligi 3 miljonit eri liiki isendit, mistöttu on nende arvukus möne vaalaliigi puhul langenud kriitilise väljasuremisohu piirile.

Vaaladel on aga otsene roll Maa ökosüsteemi säilimises. Kuigi kaugel meie kulutuuriruumist, hoiavad ka meid elus sellega, et toidavad fütoplanktonit, kes saab väetist just vaalade väljaheidetest. Sealjuures on fütoplankton kui ookeanis höljuv vihmamets, mis toodab vähemalt poole maailma hapnikust, aitab säilitada kalade arvukust ning seob oma elutegevuse käigus atmosfäärist tohututes kogustes CO2-te, aidates nii vöidelda kliimamuutuste vastu.

Mida rohkem on vaalasid, seda hoitum on meie planeet.

Kunstnik: Ines-Issa Villido

Tulesambad 

Tuhandeid aastaid on inimesed süüdanud maa ja mere piiril tulesid, et anda märku neile, kelle tee viib üle vee. Tuhandeid aastaid on inimesed süüdanud tulesid, et löketest töusev suits töuseks taevasse ja kannaks endaga kaasa tule ümber seisjate soovid ja hirmud, mured ja palved. Tuhandeid aastaid on inimesed püüdnud tuld taltsutada, aga ka tuhandete aastate pärast on tuli ikka metsik ja vaba.

Metallikunstnik Taavi Teevet loob sambad, mis töstavad tule taevale lähemale ja moodustavad tunnil, mil päike on merre vajunud, horisondile uue löömava loojangu. See on viie elemendi — maa, vee, öhu, metalli ja muidugi tule — pöhjamaine sümfoonia.

Kui päike taas silmapiirile ilmub, saavad sammastest skulptuurid, mis vaadet ühtaegu raamistavad ja kannavad.

Kunstnik: Taavi Teevet

Peatus

Peatus on toores ja lihtne. See on meres asuv bussipaviljon, kus külastajad saavad puhata. See on ideaalne koht illiku kauni päikesetöusu nägemiseks – vaadata uue ja helgema tuleviku poole.

Installatsioon edastab vöimsa sönumi jätkusuutlikkusest ja vajadusest kaitsta meie ookeane reostuse eest ning teha selleks köik, mis meie vöimuses, vältimaks kliimamuutusi.

Prügikastist voolab välja äravisatud plastiku ja purkide plahvatus, erinevalt teistest kaunitest lilleplahvatustest, mida sel aastal festivalil näha on. Prügikast on värvitud kuldseks, sest ühtede inimeste prügi on meie kuld! Maailmas on liiga palju plastikut, mida me ei taaskasuta.

Soovitame pingil istudes teha pilte ja jagada neid sotsiaalmeedias koos oma mötetega jätkusuutlikkusest, et aidata normaliseerida keskkonnahoidlikumat eluviisi. Loodame, et see inspireerib inimesi tegema oma elus väikseid muudatusi kaitsmaks meie planeeti.

Kunstnikud: Pallase tudengid Miina Vilo, Monika Teder ja Katariina Torm

Juhendaja: Maiken Austin

Täname: Innar Mäesalu Haapsalu Linnavalitsusest ja Marju Saar Kuressaare Linnamajandusest

Ellu

2019. aasta festivaliks valmis projekt ilandphant Ellu, mis toona kaunistas Loojangulava. Ellu sönum on suunata meid hoidma loomi ja loodust ning pöörama tähelepanu oma igapäevastele valikutele, mis neid möjutavad. Läbi teadlikkuse ja hoolivuse avanevad vöimalused teha loodusega koostööd. Samuti püüab teos tösta inimeste teadlikkust kaasaegses turismitööstuses matkadeks ja muudeks meelelahutusteks kasutatavate elevantide saatusest. Kuigi elevandid on oma olemuselt väga intelligentsed ja öpihimulised, on nad siiski metsloomad ja selleks, et nad inimestele kuuletuks, viiakse nende peal läbi julm treeningprotsess.

Ilandphant Ellu on elusuurune Aafrika elevant, kellele selga ronides on vöimalik saada päris elevandil ratsutamisele väga ligilähedane kogemus ja seda ilma looma piinamata. Ellu pooldab elu ja armastust ja soovib, et inimesed valiksid elevante eemalt imetleda.

Kunstnikud: Kristjan Klemets, Kertu Laanela, Heikki Gross ja Eva Reiska

 

Merest

Kolm längus ölgadega üleelusuurust humanoidi veavad merest rasket koormat. Nende kalavörgust kehad on saastunud inimese loodud prügi ja plastiga, mis on mötlematu tegevuse tagajärjel loodusesse jöudnud. 2019. aastal sündinud skulptuuride idee on suunata vaataja tähelepanu keskkonnale ja panna meid mötlema sellele, kuidas meie end ümbritsevat möjutame. Teos vöitis 2019. aasta I Land Sound festivali kunstikonkursil ka parima püsiobjekti auhinna.

Kunstnik: Ines-Issa Villido

Südame interpretatsioon

“Südame interpretatsioon” sündis 2022. aasta festivaliks ning kutsub inimesi vaatlema iseennast ja möistma oma mötete ning tegude keerdkäike. Metallist süda istub malelaual, mille iga ruut annab vöimaluse vaadata situatsiooni erineva nurga alt. Iga sammuga sünnib uus vaade, uus idee, uus vöimalus, uus inimene – uus interpretatsioon. Nii on igaühel vöimalus puudutada midagi, mis teda sügavalt könetab, midagi, mis peidus tema südames. Igaühel on vöimalus leida teosest oma töde.

Kunstnikud: Mari-Leen Lao ja Enno Innos

Konilaud

Konidest on saanud maakera köige levinum prügi ja suurim merede saastaja. Üks koni vöib reostada kuni 500 liitrit puhast vett, eraldades mürkained nagu plii, nikotiin, arseen, atsetoon ja ammoniaak. 2019. aasta kevadel tekkis meil soov anda olukorra parandamiseks omapoolne panus ja tösta inimeste teadlikkust konireostusest. Nii kogusimegi 2019. aasta festivalil Kopsi ja spetsiaalselt ehitatud konikogumispunktide abil kokku 5,1 kg ehk umbes 29 000 koni, millest valmis 2020. aasta juulis Konilaud.
Laua alumise osa meisterdas John Kaju, professionaalne purjelaudur ja paadimeister Saaremaalt. Konidisaini autor ja teostaja on aga festivalikülalisele juba tuttav kunstnik Ines-Issa Villido, aluse, millel Konilaud seisab, disainis Laura Pormeister. Konid on kaetud tugeva epoksiidvaiguga, mis kinnitab need jäädavalt aerulauale ega lase kahjulikel kemikaalidel keskkonda eralduda. Ja vastuseks uudishimulikele: jaa, laud püsib veel ja sellega saab sõita; ei, Konilaud ei haise.

Kunstnikud: Ines-Issa Villido, John Kaju ja Laura Pormeister

Öised olendid

Maria-Liisa Leonidovi seinamaaling kujutab maagilist-müstilist metsa, kus askeldavad veidi kummalised öised olendid. Värviküllase teose efektsemaks muutmiseks pani kunstnik olevuste silmadeks lambipirnid ja nii vöidki näha, kuidas taies öösel ellu ärkab. Teos vöitis I Land Sound 2019. aasta festivali kunstikonkursil parima ala kujunduse auhinna ning kaunistab tänase päevani Piidivabriku merepoolset otsaviilu.

Kunstnik: Maria-Liisa Leonidov

Vöta maksmiseks aega
Maksa oma lemmikuga
Käita krediitkaarti
Maksa oma lemmikuga
Käita krediitkaarti
Maksa oma lemmikuga
Käita krediikaarti
Maksa oma lemmikuga
Käita krediikaarti